16. november 2015

Gillian Flynn "Paha paik"

Gillian Flynn
„Paha paik“
New York Timesi bestseller
Tõlkinud Anne Kahk
Kirjastus Varrak  2015
375 lehekülge.







Autori eelmist eestikeelset raamatut „Kadunud“ ma ei lugenud, aga vaatasin filmi ja see meeldis mulle. 
Film lisab mõnelegi raamatule lisaväärtust, annab tegelastele näo ja inimlikkuse, võimaldab loo siduda konkreetsete persoonidega. Ma ei tea kas film "Pahale paigale" kasuks tuleks. Üpris õõvastav lugu selles raamatus. 
Algas nii  lk. 7 „Minus pesitseb kurjus, see on päriselt mu sees nagu siseorgan. Lõikaks keegi mu kohu lahti, libiseks kurjus sealt välja nagu tume lihakäntsakas ja plärtsataks põrandale, nii et selle peal saaks trampida.“
Edasi läheb samamoodi ja hullemaks veel, tundsin mitu korda soovi pooleli jätta, aga trügisin kärsitult edasi. Tahtsin teada, kuidas lõppeb, kas mul on õigus (jah, osaliselt oli). Mõtlesin, kas sellel lool saab tegelikkusega üldse mingit seost olla. Kas tõesti Ameerikas tegutsevad mõrvaklubid ja eakad naised arutavad reaalseid kuritegusid ning kas Võlakustutajad on tegelikult ka olemas? Küllap siis, mõtlesin, Ameerikas on kõik võimalik. Olen varemgi lugenud satanistidest ja süütult süüdimõistetutest   Mara Leveritt "Saatana sõlmes"  aga ükski raamat ei ole mind varem nii ärritanud. B.E. Ellise "Ameerika psühhopaati" ei ole proovinud lugeda. 
Nii hull "Paha paik" muidugi pole ka. 
 „Paha paik“ on väga põhjalik  inseneritöö. Raamatule lisatud autori tänusõnu lugedes saab teada, et kirjutamise käigus tegi autor endale selgeks farmipidamise põhireeglid, tulirelvad, satanismi ja rokkmuusika.
Kasutasin siin praegu Indrek Hargla mõtet, kes ütles "Postimehe" laupäevalisa intervjuus, et kriminaalromaani ei saa kirjutada enda elust ja sellest, mis sa tunned. Kriminaalromaan on tõeline inseneritöö.
 Flynni raamatu tegevus toimub Missouri osariigi farmis, mida peab naine nelja lapsega. Selline naine, kes lihtsalt ei saa hakkama, kelle elu kulgeb ühest kriisist teise, kes on alati võlgades, pidevalt magamata ja mitte kunagi ei jõua kõike, mida tingimata peaks. 1985. a. pannakse farmis toime mõrv. 24 aastat hiljem on elus kaks pereliiget, ainus poeg istub perekonna tapmise eest vanglas ja ellujäänud tütar, nüüdseks 31 aastane, elatub mõrvast ja on oma eluga puntras.

Tegevus nagu paljudes viimasel ajal loetud raamatutes kandub kordamööda olevikust minevikku ja tagasi. Nagu „Tütarlaps rongist“. Või nagu Sofi Oksaneni uues romaanis „Norma Ross“ -ja see on kriminaalromaan!
"Paha paik" on ängistav, tume ja sünge psühholoogiline põnevik, tõeline maiuspala neile, kes sedasorti raamatuid loevad.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar